Unenägu

Palju väikesi roosasse riietunud inimesi jookseb koos minuga üle kõleda halli sõjatandri metsatuka poole. Madalalt lendab üle hävitaja, kaugemal paistab midagi tankide sarnast. Paanika…
Kitsas ruum, mille keskel paikneb vana kirjutuslaud paari suure nõu ja kulpidega. Selle juures seisab kõver vana habemega mees, kes halastamatult mõõdab inimesi. Mida ta mõõdab, ei tea. Kui ühe inimese takseerimisega ühele poole saab, tõstab ühte laual olevatest kaussidest mingit pulbrit. Tundub, et lisatava pulbri kogus sõltub kuidagi „mõõtmistulemustest“.
Lapsed minu ümber on närvilised, mõned jooksevad hullumeelselt ringi, paljud on kangestunud, üks väike poiss minu lähedal kükitab ahastunult. Võtan ta sülle. Kui ta mulle otsa vaatab, ehmatan ta võidurõõmsast ilmest.
Minu kõrval seisab tummalt vaikides keegi noormees. Ta juhib mu tähelepanu pimedale koridorile, kuhu „mõõdetud“ viiakse. Aga kuhu edasi?
Kui tuleb kätte minu kord laua juurde astuda, küsin vanamehelt:
„Mis pulber see on?“
„Püssirohi!“